‍Pühapäevane jumalateenistus on koguduse elu süda. Siit ammutab kristlane usku ja jõudu oma igapäevaelule. Jumalateenistus juhib vaimulik, aga seda viib ellu terve kogudus. Jumalateenistusel Jumal teenib meid ja meie teenime ja ülistame Jumalat.

Jumalateenistusel on oma kindel kord ja rütm, selles on pühapäevast pühapäeva muutumatud osad ja kirikuaasta järgi vahelduvad tekstid.

Armulauaga jumalateenistust nimetatakse missaks. Nimi "missa" tuleb jumalateenistuse ladinakeelsetest lõpusõnadest: "Ite, missa est!" (sõnasõnalt: Minge, on lähetatud!). Jumal kogub missal oma rahva, vabastab patuorjusest ja saadab hinge valguskiire, toidab oma sõna ja sakramendiga ning saadab siis uuesti maailma keskele tagasi täitma oma teenimisülesannet. Enne ristisurma seadis Jeesus jüngritele armulaua ja andis ülesande ning volituse: "Tehke seda minu mälestuseks!" Seda ülesannet täidab Kirik jumalateenistusel armulauda pühitsedes, jagades Kristuse ihu ja verd. Armulauas liidetakse meid Kristuse ihuga – Kirikuga.

Kui vaimulik kutsub altari juurde armulauale, tuleb silmas pidada, et kirikukorra järgi ei ole leeris käimata inimesel õigust armulauda vastu võtta. Lapsed võib võtta altari juurde kaasa, kus vaimulik õnnistab neid. Nii saavad lapsedki osa armulaua osadusest ja õpivad oma vanemate kõrval armulauda hindama.

Jumalateenistusi on ka erinevad palvused – näiteks õhtupalvus – ning kiriklikud talitused.